Kuidas ma polvili, KAKS ELU: Esimene avastus

Klassijuhataja palus poisi eest. Palutakse mitte keelduda oma abi andmast. Ma palun selle kellarihma. Me lendasime minema. Ma ei tahtnud!

Ligemale poolteist miljonit inimest on ellujäämise nimel Donbassist põgenenud, nende seas Eduardi nimi muudetud perekond.

Mina sain selle aastase mehega tuttavaks Tallinnas, kus ta ootas Eesti valitsuse otsust elamisloa andmise kohta. Tookord keeldus alates mullu septembrist Eestis elav Eduard kategooriliselt oma lugu rääkimast. Ta sõnas, et saadud haavad on veel liiga värsked ja valu endiselt väljakannatamatu. Möödus aasta. Eduard sai elamisloa ja otsustas siiski jagada oma elu kõige kohutavamaid mälestusi.

Meie vestlus kestab üle kolme tunni ja on raske. Kui Eduard räägib vintsutustest pantvangipõlve ajal, katkestab ta korduvalt jutu, et hinge tõmmata.

Kuidas ma saan palvetada, nagu Päästja on õpetanud?

Ma pean silmas muidugi neid bandiite, kes mind kinni võtsid ja keldrisse kinni panid. Aga ma mõtlen ka enda peale. Kui sind pekstakse, pekstakse kaua, hoole ja rõõmuga, siis muutud ise ka üheks suureks valuks toste kaalulangus mõtle enam millelegi muule kui sellele, kuidas ellu jääda, kuidas vähegi ühes tükis püsida.

Tolle päeva õhtul, kui mind keldrist vabastati, helistas mulle sõber Nikolai ja ütles, et kavatseb Donetskist põgeneda. Nikolai tahtis öelda, kuhu ta sõidab. Mina aga palusin, et ta seda ei ütleks. Ma ütlesin, et kardan ülekuulamist ja piinamist, et ei pea vastu, murdun ja räägin kõik ära, reedan ta. Ma lamasin keldripõrandal, vaatasin lakke ja nägin oma matuseid, nägin, kuidas laman kirstus, siis juba mulla all.

Kujutasin ette, kuidas mu nägu mustaks tõmbub. Ma ei surnud füüsiliselt, ei — suri minu hing. Veel natuke ja ma polekski enam sellest keldrist välja tulnud või oleksin tulnud elava surnuna. Naine päästis mu. Ja veel toitis elutahet minu väike poeg. Ma olen talle selle eest otsatult tänulik. Tänu perele jäin ellu. Oma perele ma selle jutu pühendangi.

Ukraina põgenik: kodumaa surus mu põlvili, Eestis tõusen taas jalule

Ma sündisin Donetskis, isa on ukrainlane, ema venelanna. Kogu elu elasin Donbassis, seal rajasin ka oma äri, bensiinijaamade keti. Jõudsin isegi kaks korda abielluda. Kiievi Maidani sündmused mind ei huvitanud, poliitika oli mulle alati kaugeks jäänud. Aga selgus, et mitte asjata ei räägi targad inimesed: kui sina ei tegele poliitikaga, hakkab poliitika tegelema sinuga.

Täpselt nii juhtuski. Ja mis kõige hullem: iga päev hukkus inimesi.

[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

Juunis jõudsid Donetskissse rahvaväelased, relvastatud salgad nendest Donbassi läänepoolsetest rajoonidest, kus Ukraina väed olid läinud pealetungile. Linnast sai sissepiiratud kindlus. Donetskis tulid võimule kummalised inimesed, kes varem olid olnud autopesijad, kaupluse turvamehed.

Paljud olid ühtlasi seotud kohaliku allilmaga, narkoäriga. Inimesed olid kummalised, aga oma asja oskasid hästi.

KATKI - - Page 2 - Wattpad

Sõbrad rääkisid, kui asjatundlikult tegutses uus võim Donetski kuidas ma polvili all Gorlivkas. Siis Ukraina julgeolekuteenistuse ja maksuameti osakonda. Seejärel viidi neist asutustest ära kõik dokumendid ja maksudeklaratsioonide järgi selgitati välja ettevõtjad, kes said kasumit. Eriti aktiivseks muutusid narkoärikad, kes kuidas ma polvili hambuni ning sõitsid siis Audides ja Škodades mööda Donbassi ringi ja pakkusid ettevõtjatele katust.

Pärast levisid kõlakad, et Donetskis on hakatud inimesi röövima ja lunaraha nõudma. Pea eest taheti saada dollarit. Paljud hakkasid Donetskist põgenema. Mina aga jäin: poeg oli alles seitsmekuune ja ma ei tahtnud teda rinde läbimisega ohtu seada.

Pealegi oli minu äri ikka veel vaja: bensiini tahavad kuidas ma polvili, bensiinijaamad peavad alati edasi töötama. Tõsi, mõnikord oli hirmus ka, näiteks helistad oma töötajatele Donetski lennujaama kandis, kus käisid lahingud, ja kuuled telefonis, kuidas plahvatavad pommid. Ühel juulipäeval helistas mulle kontorist rasva kaotuse kohukinnisus ja ütles: «Eduard Nikolajevitš!

Palun sõitke kohe siia, meil on siin üks hull klient, hakkas oma õigust nõudma. Astun kontorisse sisse, seal aga ootavad mind viis meest, automaadid õieli. Tüdruk seisab seina ääres, väriseb üleni, nutab.

kuidas ma polvili 64 oz vee kaalulangus

Ma sain kohe aru, et teda sunniti mind välja kuidas ma polvili. Jõudsin talle öelda: «Ära nuta, Verake! Küll me hakkama saame! Tõmbusin valust kägarasse, mulle tõmmati kott pähe. Käed väänati selja taha ja viidi tänavale.

Anekdoot: olin tõesti põlvili kiirteel

Lükati autosse ja viidi kuhugi. Alles pärast, kui juba vabaks sain, sain teada, et olin viibinud Ukraina julgeolekuteenistuse oblastivalitsuse majas ja et mind olid röövinud Kalmiuse brigaadi võitlejad. Tõid mind siis kohale. Ma muidugi ei näinud midagi. Mind viidi mööda kuidas ma polvili treppe, siis tundsin, et laskume keldrisse. Seal tõugati mind põrandale pikali ja hakati peksma. Jalgadega taoti, peksti automaadikabaga, rusikatega.

Üks võttis tooli ja hakkas sellega vastu pead peksma. Ma olin kaua vait, ainult ägasin. Hiljem suutsin veel ainult koriseda, siis kaotasin teadvuse. Millalgi ilmselt jäeti peksmine järele. Ma ei tea, kui kaua ma seal meelemärkuseta lebasin. Tegin silmad lahti, aga ei näinud midagi, sest veri oli silma valgunud.

Pühkisin silmad kuidagi puhtaks ja vaatasin ringi: ruum oli akendeta, seinad riidega kaetud, seina ääres pink, ämber ja poolteiseliitrine plastpudel veega. Mind oli lahti seoti ja saabastelt paelad ära võetud. Pesin end kuidagi puhtaks.

kuidas ma polvili kaalulangus hea elu

Katsusin ennast, käed olid ikka veel alles ja paigas. Tol ajal käisid Donetskis äri ja allilma lahingud päris iga päev. Kaklesin tihti, sain hea karastuse. Roided löödi mul seal keldris ikkagi sisse. Ja sain peapõrutuse. Aga pealuu jäi õnneks terveks.

Mingi aja pärast läks uks lahti ja üks võitleja astus sisse, automaat käes. Küsib: «Elus?

kuidas ma polvili mitte kaalulangus parast kuu

Mida ma teile teinud olen? Võitleja viskas pingile lati vorsti ja leivapätsi ning läks minema. Toit mulle muidugi sisse kuidas ma polvili läinud, jõin ainult vett.

Hiljem kuulsin, et uks läks taas lahti. Ruumi astusid kolm meest, tõmbasid mulle mütsi pähe, lõid põrandale pikali ja hakkasid peksma. Üks surus tooli käe peale, et ma vastu ei puikleks. Ja istus ise tooli peale. Sõrmeluud ragisesid ja ma hakkasin valust karjuma.

Karjusin: «Mille eest?

KAKS ELU: Esimene avastus - 7. MUUTUSTE AEG - Page 5 - Wattpad

No mille eest? Kaotasin ajataju ega teadnud, kui kaua juba seal keldris istun, on see päev või nädal. Siis tuldi mulle järele ja viidi kuidas ma polvili. Viidi kabinetti, mis oli kuidas ma polvili suitsetatud, akna ees trellid, tool, laud, laua taga mees, seljas madrusesärk ja moondamisülikond. Võitleja, kes mu kohale tõi, pöördus tema poole: «Seltsimees komandör! Siis teeb suu lahti: «Ma tean, kes sa selline oled, tean, kui palju sul raha on, kus elad ja millised sugulased sul on.

Ütle nende nimed, kes võivad sinu eest lunaraha maksta. Olin mõttes isegi kokku arvutanud, et tuhat või kaks tuhat dollarit saan ehk kokku. Vastan: «Võin naiselt paluda, et ta raha ära tooks. Aga nüüd nägu enam ei puudutatud, ainult kuidas ma polvili näkku ja jalgadega kõhtu. Ma ei saanud aru, kas on päev või öö.