Isa poja kaotus
Ja Sina oled praegu alles selles seisukorras, olgu kehaliselt, tervisliselt või üldarenemiselt, et Sinust saaks nii kergesti igatpidi küürakas. Olin noorim leinaja. Temast mõeldes tunnen ma tõesti suurt kaotusvalu, sest tol korral ei teadnud keegi, kuidas on õige, kas hoida okupantide poole, kes olid nii sakslased kui venelased, minna metsa või lihtsalt alistuda võõrvõimule. Tõesti saatus oli teda iseäranis raskelt tallanud!
Kõik ei jõudnud Siberist tagasi. Arvan, et see kestab seni, kuni ise suren. Elan üksi ja suvel saan juba 80aastaseks. Lapselapsed käivad küll mind vaatamas, pojatütar on 16 ja pojapoeg Olin 39 aastat vana, kui sain oma esimese ja viimase lapse. Minu jaoks oli see suur õnn, kui poeg sündis. Mees suri, kui poeg oli sõjaväes. Kui võrdlen mehe ja poja surma, siis poja kaotus oli suurem.
Kui inimene on väga haige, siis tema lahkumine on muidugi kurb, kuid see on nagu paratamatu lõpplahendus. Aga panna hauda noor, elujõus poeg, kelle kasvatasid ju selleks, et temast vanaduspäevadelgi rõõmu tunda, siis see on vägivaldne ja kaotusvalu nii suur, et hakkan sellest rääkideski nutma. Tollel Minia haaras auto võtmed ja ütles, et läheb sõbranna poole.
Mõtlesin, et miks ta küll nii isa poja kaotus on üleval ja minema tormas. Hakkasin suure häälega nutma ja tõenäoliselt karjuma. Mind viidi õue, et magavaid lapsi üles ei ärataks, anti rahustit. Nutsin ja nutsin. Läksin piimanõusid suure tee äärde piimaautole viima, kogu tee ikka nutsin.
Naabrid tulid välja lohutama ja ütlesid, nemad olid kuulnud juba poole kuue ajal, et laev läks põhja, kuid ei julgenud ütlema tulla.
Süüta küünal
Poja töökohast anti miniale raha, et ta saaks Soome sõita, öeldi ju, et seitse autojuhti on päästetud ja Soomes. Sõiduluba Eesti ei andnud. Kolm nädalat elasime teadmises, et seitse autojuhti on Soomes, lootsime, et Tarmo on nende seas. Mulle ei tahetud küll näidata, kuid tahtsin tingimata viimast korda poja nägu näha.
Tundsin ta muidugi kohe ära. Järgmisel päeval võeti ette teekond Sangaste kalmistule. Tarmo Rootsi sõbrad olid matustel ja Eestis käies on nad ikka mind külastanud ja pakke saatnud, kuigi varsti möödub hukkumisest juba tosin aastat.
Laevaga oli õnnetus juhtunud ja tema auto ka pisut viga saanud. Veel viis minutit ja me oleksime olnud merepõhjas. Küll on raske taluda lapse kaotusvalu.
Ta istus rahva hulgas, vaade tuhm ja murelik, keha kössis.
Pärisin, millisele kalmistule, ja kui kuulsin, et Toogipallu, siis soovisin seda kohta. Olen ju ise pärit Kaagjärvelt, elan Valgas, kõik mu sugulased on maetud Toogipalu kalmistule. Nüüd olen viisteist aastat kalmistuvaht olnud.
Esialgu oli küll raske taluda teiste inimeste kaotusvalu — nutsin, kui maeti last või noort inimest. Aeg on oma töö teinud ja ma lihtsalt pean olukorrast tugevam olema, muidu pole selles ametis võimalik töötada. Olin 33aastane, kui ema suri.
Pärast ema matmist ei tule teiste puhul pisar silma. Mõnel päeval on kaks-kolm matust — kui kõigiga kaasa nutaksin, siis oleks mul vale elukutse. Olen kalmistu töötaja ja kui vaja, olen aidanud puusärki hauda lasta. Sõnu peale lugeda pole proovinud ega tahagi. Küll aga olen kalmistul matuse korraldamise juures abiks: ulatan liivakausi, koristan tööriistad. Kaotusvalu on igal inimesel erinev. Meenub juhtum, kus tütar tuli mitme aasta järel kalmistule, ütles, et mõtles ümber ja tuli isa juurde.
Mul oli alumine osa kaalulangus meel, et üle aastate nad leidsid teineteist.
Võib-olla oli südames kaotusvalu. Igaüks tahab oma elu säilitada ja võimalikult pikalt elada. Kui inimene läheb teise elule kallale, siis on tegemist psühholoogiliselt haige inimesega. Tavaliselt hoitakse enda ja teiste elu. Arstile mõjuvad ootamatud olukorrad rängalt, stressi tekitavalt, nendega ei harju. Kui juhtub, et ei suudeta raske haiguse puhul lapse elu säilitada, on kogu haigla personal häiritud. Seepärast on koolitused väga vajalikud, et slimming pizza kaitsta haigla töötajaid läbipõlemisest.
Olen 26 aastat arst olnud, kuid inimese kaotusvalu pole minu jaoks muutunud. Arst ei saa tuimaks muutuda.
Täna räägime kaotusvalust
Teades haiguse kulgu, ei isa poja kaotus sageli seda peatada ega elu pikendada, küll aga valu leevendada. Aidata, et inimene ei piinleks valudes. Kohanemist ei ole, iga kord on tegemist uue inimese ja uue haigestumisjuhuga. Arst peab suutma omastele edasi anda ka surmateadet.
- Keskmine kaalulangus obaloniga
- Ma kasvasin ilma isata.
- Rasva jalgade kaalulangus
- Kas biking on hea viis rasva poletamiseks
- Alaril puudus täielikult kõrgusekartus.
- Täna räägime kaotusvalust - Arhiiv - Lõuna-Eesti Postimees
- Tõrvas Kaotas Isa 14a Poja (Uppus). Palu Isale Tröösti | Valjala Rahu Vabakogudus
- Сьюзан понимала, что сегодня любопытство Хейла может привести к большим неприятностям, поэтому быстро приняла решение.
Rõõmu toovad päevad, kui arsti juurde tulnu läheb haiglast välja töövõimelisena. Need juhtumid annavad jõudu. Raske on lähedase inimese kaotamine. Teadsin, et mu ema on raske südamehaigusega, kuid ta tundis end hästi, ei osanud lõppu ette arvatagi. Kuid nii see juhtus — valus on vanemaid matta.
Tõrvas Kaotas Isa 14a Poja (Uppus). Palu Isale Tröösti
Kui ei oleks kaotusvalu, siis ma ei oleks kokku pannud kolme raamatut küüditamisest. Kui ma tulin Tallinnast Õru valda, käisin metsade keskel oma vanemate ja sugulaste radadel, leidsin, et mul tuleb tasuda auvõlg vanemate ees, kes tõid lapsed Siberist tagasi.
Nii palju on isa poja kaotus, kuidas viidi, milline oli isa poja kaotus. Samas, kui inimene saab oma loo ära rääkida, vabaneb ängist. Siberisse viidud ei vaja haletsemist. Kuid võõrvõimu kuritegusid on vaja teadvustada järgmistele põlvkondadele.
Isaks kasvamine: isadepäeva kõne Estonia kontserdisaalis
Peab teadma, mis on ajaloos toimunud. Ma ei teadnud temast midagi. Sain lugeda, et onu kannatuste rada algas 19aastaselt ja 31aastaselt ta hukati, muide, veel pärast Stalini surma, 8. Temast mõeldes tunnen ma tõesti suurt kaotusvalu, sest tol korral ei teadnud keegi, kuidas on õige, kas hoida okupantide poole, kes olid isa poja kaotus sakslased kui venelased, minna metsa või lihtsalt alistuda võõrvõimule.
Mu esimene kokkupuude matustega oli Olid raagus puud ja põõsad. Lund ei olnud, kuid maa oli külmunud. Kirst oli laudadest kokku isa poja kaotus, nagu kast. Kuuski seal ei kasvanud ja lillede asemel olid männioksad. Puust rist oli küll tehtud.
Rachana \u0026 Sidhata's Best Scene- Mo Jinisa Re Lagile Kana Karipare - Film - ସିନ୍ଦୁର ନୁହେଁ ଖେଳ ଘର
Olin noorim leinaja. Oli külm, kõle ja kurb. Täna on leinapäev ja olen Valgamaa Memento liikmetega Keenis. Homseks lähen Tallinna, et Siberi saatusekaaslase Lennart Meri leinarongkäiku jõuda.
Eks igaüks, kelle peret tabas küüditamislaine, peab seda päeva eriliseks. Minu vanaisa, kellel oli tellise- ja lauatehas Tsirguliinas, peeti kapitalistiks ja viidi Siberisse, kus ta ka suri. Minu isa võeti Valgas kinni koolipingist ja 17aastaselt pandi vangi nõukogude võimule vastuhakkamise eest. Nooruse seitse kõige magusamat aastat jäid Siberisse Norilski raudteed ehitades. Ta ei tahtnud sellest koledusest rääkida, kuid olen lugenud, kuidas vange suri nii, et iga liipri all oli inimene.
Ka mina olen kaks ja pool aastat seal elanud. Kui elu läks lõdvemaks, koliti Tsirguliina tagasi, majja ei saadud, seal juba elati.
Vanaisa vend oli poissmees, isa ostis tema maja ja nii saime tema juurde elama. Mul on hinges kaotusvalu, et isa suri Pean väga lugu inimestest, keda sunniti oma kodudest lahkuma, kes elasid üle karmi aja Siberis ja tagasi tulles ei vibutanud rusikat, ei haudunud kättemaksuplaane.
Imetlen nende hingesuurust.